Esimene Tõrva 6,7 km ekstreemjooks – tehtud! Krista Jalajas

Sel aastal otsustasin ultrajooksu tahaplaanile jätta ning tegeleda millegi ekstreemse ja lõbusaga. Ekstreemjooksud tundusid huvitavana ja kuna eelmisest aastast on kogemus olemas, siis see aasta tegin ekstreemjooksu hooajaga algust 11.06.2016. Seekord siis Tõrvas. Jooksu pikkuseks mõõtis mu ustav Garmin pulsikell 6,7 km. Kahjuks ei soosinud taevataat meie ettevõtmisi ning terve päev möödus raskes paduvihmas, mis kestis, kestis ja kestis. Õhusooja oli napid 8 kraadi ning juba stardis said hulljulged 100 osalejat läbimärjaks.

Stardist kulges rada Tõrva tervise – ja jooksuradadele. Esimesel tõusul tervitati meid üsna ebaharilikult – nimelt olid kõik pealtvaatajad kogenud esimesele tõusule, et meid toorete munadega pilduda. Ja mune lendas korralikult – oli tunda, et pealtvaatajad võtsid oma ülesandeid hingega ja südamest. Edasi suundusime metsatukka, kus puude külge oli seotud lintide sik-sak, mille alt pidi läbi jooksma. Ka esimene veetakistus ei andnud ennast kaua oodata – kiirevooluline Õhne jõgi. Ületuskohas oli vee sügavus 1.70. Kohe, kui vette jõudsin võin naljaga pooleks öelda, et ujumine läks meelest ära – vesi oli väga väga külm. Õnneks ei olnud veetakistus pikk ning peale kaldale jõudmist läks rada mööda terviseradasid edasi. Maastik oli üsna karm – järsud tõusud ja järsud laskumised. Kuna ise olin juhtgrupis, siis polnud probleemi neid ületada, kuid tagumiste jaoks oli see paras katsumus, kuna esimesed jooksjad olid muutnud raja sopaväljaks. Kindlasti aitas sellele kaasa ka taevast alla kallav paduvihm.

Järgmised takistused hõlmasid endast tihedat metsa, sopakraave, heinapalle, lõputus koguses autorehve nii maha panduna kui üles riputatuna, puidust ronimisseinad ning heinased ja künklikud põllulapid.

Kõige ekstreemsem ehk oli eelviimane takistus – vettehüpe Vanamõisa järve (vesi 17 kraadi). Nimelt oli osalejatel endal võimalus valida, kas hüpata esimeselt või viiendalt korruselt. On ju Tõrvas Baltimaade suurim puidust vettehüppe torn, mis on umbes nelja- kuni viiekorruselise maja kõrgune. Kuna aga vihm muutus puidu libedaks, siis osalejad piirdusid esimese või teise korrusega.

Hüppasin ise esimeselt korruselt – teine korrus oli hõivatud, ning ülejäänud korrustele ronimine polnud just eriti ahvatlev tegevus, sest libeduse ja paduvihmaga oli suur oht libastuda. Vanamõisa järve ei andnud kiirevoolulise Õhne jõega võrreldagi – vesi tundus väga soojana. Küllap ka sellest, et õhutemperatuur oli 8 kraadi ja alla sajav vihm oli külm.

Edasi suundus rada mööda järve kallast taas tervise – ja jooksuradadele, kus kilomeetri pärast tuli järsk langus, kus osalejaid ootas täielik vahuvann – maapinda kattis kile, mis lainetas vahusest veest ning lahked kaitseliitlased pritsisid voolikutest rohkelt vahtu juurde. Ühel hetkel olin täiesti valge vahu sees ning sumasin pimesi edasi. Finišini olid loetud meetrid, kuid needki olid takistusega kaetud – viimased heinapallid, millest üle ronida ja oligi kõik. Tehtud.

Hea meel ja uhke enda üle, et ära tegin ning sain kolmanda auhinnalise koha poodiumil.

Fotodel: Ultrajooksuklubi liige Krista Jalajas Tõrva ekstreemjooksul (autor Andrus Abel)

Eesti keel