Juubelit tähistamas. Minu 100- Rain Vellerind

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama sellest, et mõned aastad tagasi, kui Eestis sai alguse maratonibuum ja uusi maratone ja maratonijooksjaid tekkis nagu seeni peale vihma, tekkis riburada ka maratonide kogujaid. Omaette kvaliteedimärgiks sai 100 maratoni läbimine. Loodi isegi vastavanimeline internetilehekülg, millest tänaseks on kujunenud üks loetavamaid jooksusaite Eestis. Oma personaalset maratonide ja ultramaratonide arvestust olen ka mina aegade algusest pidanud. Buumi alguses olin isegi üleriigilises klassikaliste maratonide läbimise pingereas soliidsel esikümne positsioonil, millelt nüüdseks olen tänu liigsele ultra ja orienteerumishuvile mõnevõrra taandunud. Iga hobi nõuab aega.
Läbitud ultrate ja maratonide koguarvu jälgides tekkis omal ajal mõte, et 50. eluaastaks peaks 100 jooksu kokku saama. Plaan hakkas välja joonistuma neil aegadel, kui Eestis toimus aastas üks või heal juhul kaks maratoni. Aga tasapisi võistlusi ikka kogunes ja paar aastat tagasi hakkasin juba sätitama, et ümmargune number liiga vara täis ei saaks. Samuti tekkis mõte, et juubelijooks võiks olla midagi erilist. Midagi eriti hullumeelset, mida seni pole kogenud ja mida tulevikus enam naljalt ette ei võtaks. Kuna 24h jooksud on juba küllaltki tavapäraseks saanud, tuli ette võtta järgmine formaat - 48h. Mõeldud, tehtud. Ohvriks sai valitud Tšehhis Praha lähedal Kladnos toimuv Sri Chinmoy transcendence run. Eesti keeles võiks see kõlada midagi nagu eneseleidmise jooks. Indiast pärit filosoof ja õpetlane Sri Chinmoy suutis oma ideedele luua ülemaailmse järgijate võrgu ja temanimelisi jookse toimub regulaarselt paljudes riikides erinevatel kontinentidel.
Kladnos toimus tänavune jooks 31.07-2.08. Samas peeti ka 24h võistlus, mille raames selgitati ka Tšehhi meistrid.
Üritusele minekuks ja tulekuks valisisn liinibussi, mis tagantjärele tarkusena polnud vast kõige targem. Küll aga odavam.Minek Prahasse koos kahe ümberistusmisega Riias ja Vilniuses kestis kokku 28 ja pool tundi ning tulek 30 tundi (siis oli Riias paaritunnine  hingetõmbepaus).
Füüsilist seisundit enne võistlust lugesin päris heaks. Kiirus oli suve esimese poole orienteerumispäevakute tulemuste põhjal üks viimaste aastate paremaid ja Laulasmaa Ultral polnud ka enesetunne kõige hullem. Kahjuks olin juuli algul vigastanud reie tagumist lihast, mis muutis igasugused järsud liigutused ja suunamuutused valulikuks. Aga see avaldus rohkem metsas orienteerudes ning lootsin, et rahulikule ultrakulgemisele vigastus mõju ei avalda.
Esimene katsumus oli bussile jõudmine. Sõitsin auto kooli parklasse ja hakkasin sealt oma 23kg-se seljakotiga bussijaama poole astuma. Nagu minu puhul ikka, kippus aega juba nappima ja nii tuli tubli kilomeeter lasta mõnusat sörki. Kuivõrd 23kg turjal mõnu võis pakkuda. Bussile jõudes olid jalad korralikult läbi ja riided märjaks higistatud. Aga polnud hullu, peale jõudsin. Vilniuseni praktiliselt magasin, siis vaatasin paar filmi ja sõidu lõpuosa läks jälle tukkumise tähe all. Praha bussijaamast vajalikku rongijaama oli 5 minutit jalutamist, isegi raske seljakotiga. 1h sõitu ja olingi Kladnos. Siin ei tahtnud mu telefon kahjuks kuidagi üleilmse arvutivõrguga ühenduda ja edasine orienteerumine käis ühe õrnhalli arvutist välja prinditud kaardi (millelt polnud tuvastatav raudtee ega raudteejaam) ja kodus salvestatud mälupiltide järgi. Aga ennäe imet, umbes 1h pärast leidsin staadioni, mille ümber pidi võistlus toimuma ja veel 1h pärast broneeritud hotelli. Seda kõike muidugi koos oma seljakotiga. Järgmisel hommikul sõitsin staadionile juba kohaliku linnaliinibussiga. Panin oma telgi ja tooli võistlejate telklaagrisse üles, sättisin varuriiete ja toidukotid haardevalmis ning olingi stardiootel. Päris raja ääres oli igale võistlejale korraldajate poolt numbriga personaalne tool ja jupike lauda, kuhu samuti sai oma varustust-sööki-jooki paigutada. Oli olemas ka üldine toitlustamistelk ja massaaži-arstiabi telgid eraldi meestele ja naistele.
Võistlus toimus 1km asfaltringil. Ilm oli kogu aeg väga hea, võib-olla päeval sutsu liiga palav, aga õnneks oli enamus rajast pargipuude varjuga kaetud. Iga 12h järel toimus jooksusuuna muutus. Kui rajale midagi ette heita, siis võib-olla mõnd liiga teravat kurvi, mis võisid mu hilisema päkaaluse villi teket soosida.
Start anti reedel kell 12. Nagu ikka, kukkusid algul kõik kütma. Ise läksin starti väikese lootusega, et ehk õnnestub 300km täis venitada, kuigi viimased 24h jooksud olid jäänud 150-160km tuuri ja seetõttu erilist optimismi ei sütitanud. Teades, et kogu aeg ei suuda ma niikuinii joosta, alustasin kohe rütmiga 3 ringi jooksu + 1 ring kõndimist. Erinevalt 24h MM-dest taandus rahvas peatselt lihtsurelike staadiumisse: pärast 5h oli liider ainus, kes minust rajal veel joostes kiiremini liikus. Käigupausidega viisin muidugi oma keskmise tempo alla. Ometi taipasin, et liigun hullumeelse kiirusega - 8km/h. Ent käsitsi korrigeeritaval tablool esimese 15 hulgas ma ei olnud. Kui nii edasi läheb, peaks 300km ületajaid olema vähemalt 15-20 (tavapärase 4-5 asemel) ja 5-6 võistlejal peaks 400km läbimine ainult vormistamise küsimus olema.Tegin küll mõned profülaktilised puhkepausid, aga öö jaheduses läksin ikkagi liiga hoogu. Täpsemalt jätkasin enam-vähem samas rütmis ja tempos. 12h olin läbinud 95km. Kuna hakkasin tabelis järjest tõusma, tekkis mul ringilugejate-kohtunike laua juures päris korralik fanclub. Ise sattusin ka eufooriasse ja kerkisin mingiks hetkeks oma 16. kohalt koguni 6.-ks. Aga kuskil alateadvuses hakkas hoiatuslamp järjest intensiivsemalt vilkuma. Pool võistlust pole veel läbi ja tempo on hullumeelne. Tegin igaks juhuks mõne pikema pausi. Paari tunni pärast jätkasin. 24 tunniga olin läbinud veidi üle 161km. Polnud paha isegi viimatiste 24h jooksude taustal. Uue hädana hakkas ennast meelde tuletama vasak päkaalune. Kõigepealt tundus, nagu oleks sussi sisse pugenud mingi väike kivikene. Seisatasin, kontrollisin, ei midagi. Vahetasin kaks korda sokke, kuid villile toetumise valu järjest suurenes. Tagatipuks hakkas valutama parema jala pöid. Ei saa välistada, et teine häda oli põhjustatud esimesest. Lõpuks pöördusin meditsiiniteenistusse. Seal olid asjalikud poisid, plaasterdasid ja teipisid valutava tallaaluse kinni, tegid kerge massaaži ja saatsid tagasi rajale. Aga teise jala pöid valutas edasi. Üritasin endiselt joosta ja kõndida vaheldumisi, kuid liikumise valulikkus oli varasema hoo röövinud. Teisel päeval kulgesin põhiliselt jalutades, makstes lõivu liiga kiirele algusele ja valutavale jalale. Kõndimised vaheldusid umbes sama pikkade puhkepausidega. Oma kulgemiskiirust hinnates arvestasin, et peaks kokku tulema 230km. Noh ikka vähemalt rohkem, kui Peetri 24h rekord. Selle peaks ikka ületama. Lõpus tempo veel nii palju tõusis, et ampsu soov hakkas uuesti kasvama. Kõigepealt 235, siis 236 ja 237km ja veel natuke.
238,345km on tulemus, mis oleks väga kõva sõna 24h jooksus. 48h pole see suurem asi, aga noh teadaolevalt pole Eestis keegi varemalt sellist formaati jooksnud. Edaspidiseks on märk maha pandud ja kuni järgmise hullu ürituseni võin ma end 48h tipptulemuse omanikuks pidada, kuigi Spartatloni ja Sakura jooksu läbijatel on sisuliselt kõvem tulemus kõrvale panna.
Tulemus andis 34 startija hulgas 17. koha. Võitja Ivan Macaj läbis 355km, naiste võitja Vinati Docziova 255,397km. 300km ületajaid oli 7. 24h jooks võideti meestest 230,359 (Nicola Leonelli) ja naistest 199,561 km-ga (Marketa Gruberova).
Fotol: Rain Vellerind 48-tunni jooksul Tšehhimaal (foto erakogu)
Eesti keel