Kui alguses jõin ja kastsin mütsi veeämbrisse 3-5 ringi tagant, siis võistluse teisel poolel juba igal ringil. 12-tunni jooks Slovakkias- Rain Vellerind

Juuni lõpus toimus Slovakkias 12 tunni, 6 tunni ja 100 km ultrajooks. Jooksu korraldas Sri Chinmoy Marathon Team.

Sri Chinmoy (1931-2007) oli India meditatsiooni- ja jooksuguru (vanemas eas, pärast vigastust, hakkas ta tõsiselt tegelema ka tõstmisega!), kes läänemaailmas oma filosoofiat propageerides haaras kaasa hulgaliselt mõttekaaslasi, organiseerides nad ühtseteks löögirusikateks, kes nüüd levitavad jooksuusku edasi ja korraldavad mitmeid ultrajooksu üritusi. Ida-Euroopas tundub organisatsioon hästi kanda kinnitanud olevat. Eelmisel aastal osalesin sama süsteemi korraldatud 24h jooksul Ukrainas ja 2015. aastal 48h jooksul Tšehhis. Tänavu siis 12h ja Slovakkia. Samaaegselt võis muide osaleda ka 100 km jooksus, aga kuna seal selgitati Slovakkia meistreid, oli see rohkem kohalike jooksjate omavaheline asi.

Jooksust osavõtu planeerimisel tuli tavapäraselt lähtuda printsiibist hundid söönud, lambad terved. Ehk siis võistlus paigutus ilusti perekondliku turismireisi osaks. D.U.V. jooksukalendrist leidsin jooksu toimumiskoha ja kuupäeva ning ülejäänud programmi osas jätsin abikaasa Annelile vabad käed. Professionaalse Ida-Euroopa logistikuna pani ta kokku Prahas algava ja lõppeva 10-päevase reisipaketi. Alguses tunduski, et kõik on ilus ja tore, aga hädad ei lasknud end kaua oodata. 35-kraadises kuumalaines kümblevasse Prahasse saabusime varase hommikulennuga ja suht suure magamatuse fooniga. Järgnes kohe 12-tunnine jalgsiturismindusega sisustatud päev ja õhtul hakkas kurgus häirekell helisema. See oli see tuttav tunne, et kohe-kohe jään haigeks. Vahel aitab sellises olukorras paar küünt korralikult peeneks järatud küüslauku, aga see oli tol hetkel tagantjärele tarkus, sest suviseks külmetuseks polnud ma tõesti ette valmistatud. Hommikul olid hingamisteed valusad ja meeleolu nullis – sellises seisundis 12-tunnisest jooksust head nahka loota enam ei ole. Lohutuseks võib antud situatsioonis alati mõelda, et kui külmetushaigus külge hakkab, ju siis oli sportlik vorm hea ja organismil ei olnud ressursse pisikutega võitlemisega tegeleda. Ent reaalselt selline mõte ei aita. Olin ma ju ikkagi tulnud selleks, et joosta. Võtsin varnast uue mõtte, mida on välja öelnud mitmed spordiklassikud ja mis on omal nahal korduvalt läbi proovitud: külmetus (kurguvalu, nohu ja köha) on selline haigus, mille ravimiseks kulub umbes seitse päeva ja kui sa seda ei ravi, siis läheb nädalaga ise üle. Jooksuni oli 6 päeva. Täielikuks taastumiseks läheb tavaliselt natuke rohkem, aga jooksukõlbulikuks võis isegi saada. Keerukamaks tegi olukorra, et ei saanud sajaprotsendiliselt keskenduda haige olemisele ja terveks saamisele, sest turismiprogramm vajas ka järgimist. Pideval enesetunde hindamisel püüdsin oma seisundit kogu aeg võrrelda eelmise päeva omaga ja leida paranemismärke. Kui neljapäevase rögisemise ja köha peale küsis Anneli veel kahtlevalt, kas ma ikka jooksen ja soovitas jalutada sümboolne maraton läbi, teadsin mina juba sisimas, et ülehomme olen jooksuvalmis. Nii ka oli.

Aga juhtus veel üks prohmakas. Tšehhi ja Slovakkia teedel kulgesime rendiautoga ja enamasti nii, et iga ööbimine toimus erinevas paigas. Jooksu toimumise kohta olime planeerinud kaks ööd. Eelmisel päeval Bratislavas hakkasime igaks juhuks veel uurima, et kus võistlus täpselt toimub ja oh sa jamade jama – kohas nimega Šamorin. Tere talv! Aga meil olid kaks ööd broneeritud Nitras. Šamorin oli Bratislavast 18 km, kuid Nitra nii Bratislavast kui Šamorinist ligi 100 km kaugusel. Kuidas ma sellise vea tegin? Vaatasin mitu korda üle ja Nitrast Internetis ei kippu ega kõppu. Kuna öömaja eest olime juba maksnud ja vähemalt tipptunnil kulus Bratislavast Šamorini jõudmiseks ka umbes tund aega, otsustasime ikkagi Nitras ööbida ja sealt hommikul kell 5 Šamorini sõita. Jooks algas kell 7. Noh, tuleb natuke varem tõusta, nagu läheks Paide-Türi jooksule või Tartu maratonile.

Starti igatahes jõudsime viperusteta. Võistlus toimus 724-meetrisel pargiringil. Ligikaudu kolmveerand sileda asfaldiga kaetud rajast oli pargipuude varjus, mis tähendas, et 35-soojakraadi asemel tuli piirduda ehk ainult 30-ga (auto termomeetril fikseerisime kõrgeimaks näiduks 37 kraadi). 19-st startijast jäin kohe tagant neljandaks, mis pani mind muidugi juurdlema, kas olen tõesti nii kehva või ei tea teised ultrajooksust piisavalt. Nii ja naa, aga lõpu poole hakkas teine versioon vaikselt domineerima.

Veidi eksootikat stardirivis pakkus üks tarahumaara sandaalidega mees kandes pikkade nööridega ümber säärte seotud kummitaldu. Ilmselt vanadest rehvidest. Vähemalt teoreetiliselt peaksid olema. Absurdsena mõjus tõsiasi, et „jooksvatelt indiaanlastelt“ kopeeritud looduslähedased jalanõud ei harmoneerunud tema kompressioonsääriste ja liibukatega. Mulle assotseerus see mersuga, millele on alla pandud sapaka rehvid. Paistis, et jooksja polnud ka ise sellise varustusega veel sinasõbraks saanud, sest võistluse käigus vahetas ta kaks korda jalanõusid ja lõpuks väga etteotsa ei platseerunud.

Endale olin ülesandeks võtnud hoida keha soojusregulatsioon paigas ja mitte üle kuumeneda. Jõin palju ja kastsin end pidevalt. Ikka oli palav. Süüa ei tahtnud algusest peale. Kogu jooksu peale võtsin vist ainult peotäie rosinaid. Õnneks olin õhtul ja hommikul kõhu korralikult täis parkinud. Kui alguses jõin ja kastsin mütsi veeämbrisse 3-5 ringi tagant, siis võistluse teisel poolel juba igal ringil. Tänu sellele mootor pidevalt podises, vaikselt küll, aga see eest lõpuni. Kui 4 tundi 28 minutit sai joostud ohkasin kergendatult – maraton oli tehtud ehk nii öelda maratoniturismi keeles: Slovakkia võis lugeda riikide hulka, kus on käidud. Aga võistlus läks edasi. 8.-9. tunnil läks olemine väga sandiks. Kuumaga võitlev kompuuter peas rehkendas välja, et nii jätkates võib tulemus jääda alla 100 km. Veel nädal tagasi kodus, kui ees ootavast haigusest ja palavusest ei teadnud midagi, lootsin 110 – 115 km kanti jõuda. Aga see, et enamus konkurente kõndis või puhkas, andis lisamotivatsiooni. Joostes liikusid veel vaid 6-tunni võistlejad. Võistluskeskuses tekitati teadetetahvlile mõningase ajalise nihkega esikuuiku jooksvaid tulemusi. Sinna pääsemiseks oli pidevalt paar-kolm kilti puudu. Teadmata täpselt, kui värske infoga on tegemist, tundus vahepeal, et kohe-kohe jõuan kellelegi järgi (kiibiga ringide lugemine oli dubleeritud inimlugejaga, kes ergutas ja andis igal ringil teada minu läbitud kilomeetrid), kuid siis lisati tabelinäitudele jälle mõned verstad juurde ning esikuuik nihkus taas käeulatusest välja. Rühkisin vaikselt edasi ja mingil hetkel läks samm reipamaks (vähemalt suhteliselt). 100 km hakkas koitma, siis 101 ja veel natuke. Viimasele ringile sain 2-3 minutit enne lõpusignaali. Nägin ees kaht kõndivat võistlejat ja üritasin neid veel kinni püüda. Lootuses, et noh äkki on samal ringil, siis on oluline… Jõudsingi järele ja möödusin. Üritasid kaasa joosta, aga üks jäi kohe jälle kõndima, teine võttis tuulde, ilmse plaaniga lõpuspurdiga uuesti mööduda. Varsti oligi kuulda slaavikeelset viimase kümne sekundi lugemist, konkurent spurtis. Mõtlesin veel, et ei tea, kas sellel mõtet on. Niikuinii ei tea, mitmendal ringil ta on, aga igaks juhuks võtsin jalad kõhu alt välja ja vajutasin ka. Tuli välja, et mul oli kiirust rohkem. Pärast selgus, et selle kiirendusega tagasin endale üldarvestuses kuuenda ja veteranidest neljanda koha ning edestasin järgnevat kahe meetriga! Naljakas mõelda, et selleks tuli enne 12 tundi joosta! Kokku läbisin 101,288 km.

Võistlusjärgselt korraldajatega vesteldes selgus ka, miks meil öömaja oli vales linnas. Eelneval paaril aastal oli üritus toimunud Nitras, aga sealne asfaltkate olevat liiga konarlik ja sel aastal nad leidsid Šamorinis parema ringi. Mina registreerisin end võistlusele sügisel, kui Internetis oli väljas alles eelmise aasta info. Tulevikus peab selliseid apsakaid vältima.

Korraldus oli hea, toidulaud ultratele kohaselt korralik, rada sile ja tõusudeta. Teisisõnu tulemuse jooksmiseks tingimused igati sobivad. Alati ei pruugi nii palav ka olla. Ainuke, mis minu arust parimat tulemust ei soosinud, oli muusikavalik võistluskeskuses. Rahulikud voolavad indialikud meloodiad sobisid ilmselt hästi Sri Chinmoy filosoofiaga, aga mina oleksin eelistanud kuulata midagi rütmikamat. Kõrvaklappe ma joostes üldiselt ei kasuta, aga seekord oleks neist võib-olla isegi kasu olnud.

Fotol: Rain Vellerind  autasustamisel vasakult neljas (erakogu)

Eesti keel