Minu Istria 100 miili jooks - Toomas Unt

Istria 100 miili – tõusud ja laskumised ja kaunis loodus ja tõusud ja laskumised

Fotol: enne starti kusagilt ei valuta (Toomas Unt)

Tehtud! Paganama hea meel on. Mõlemad eesmärgid, mis endale olin seadnud said täidetud. Aeg alla 25 tunni – 23.11.59 ja koht 20 seas – 13-s. See viimane tundus küll enne starti pisut ulmena. Ikkagi Ultra-Trail World Touri etapp ja meeletu turnimine ning ma olen ainult Mustamäe nõlva nühkinud 25 m kaupa. Kasu oli kindlasti veebruarisest kontorimaratonist, kus pea 2000 tõusumeetrit tuli (aitäh Valdo!), ja Olle korraldatud Mustamäe Nõlva Extravagazast (aitäh, Olle!), kus tõusumeetreid pisut üle 2000. Mõlemaid võtsin ettevalmistava trennina ja lihastele jäi meelde. Tuleb välja, et flatlander (palun mitte flat eartheriga segi ajada :D), saab hakkama küll.

Enne kui jooksust kirjutan tahan tänada Hannat, kes neisse treeningtundidesse on iseenesestmõistvalt suhtunud ja palju aidanud mul ka toitumist õigeks seada! Tänud kõigile jooksusõpradele ja sõpradele, kellega koos on tore treenida, kogemusi ja emotsioone jagada ning jälle uut inspiratsiooni saada (te teate küll, keda ma mõtlen, olete ülivinged!)!

Kõik sai alguse sellest, kui Priit ükskord ammu hõikas, et Istria regamine just avati ja tema läheb. Mul oli Leivo 2018 aasta blogipostitus elavalt meeles ja Priidu hõikest regamiseni läks ca 5 minutit. Looduses on tore joosta ja uusi kohti näha on veel toredam. Ma ei osanud sellesse võistlusse kuidagi suhestuda. Polnud nii palju tõusumeetreid kordagi teinud. Enim oli seni Aktivitus Trail Rootsis aasta tagasi, kuid seal jäi alla 4000 meetri. Uskusin, et teen ära – mis see siis ikka on :D! Oli ikka küll! Ei ajalist ega kohalist eesmärki tol hetkel ei olnud. Need tulid hiljem. Tänan Leivo! Olid mulle suurpäraseks etaloniks, mille poole püüelda. Kui Sind poleks tervisehädad kimbutanud, siis mine tea, mis oleks võinud tulla ...

Ühel ajal oli Istrias 4 erineva pikkusega võistlust, mille stardid olid erinevates kohtades ja aegadel. Rada oli sama. Punane 168 km, sinine 110 km, roheline 67 km ja kollane („mesikäpajooks“ nagu Ivar Haanja 100 raames maratoni nimetab) 41 km. Kokku u 1800 osalejat, kellest pisut alla 400 startisid 100 miilile.

Start

Ilm oli tuuline, pilves ja sadas kerget vihma. Sooja u 7-9 kraadi reedel, laupäevaks lubati päikest ja 10-12 kraadi. Starti viidi bussidega. Olime Priiduga samas bussis. Stardis kohtasime veel üht eestlast, kes naljakal moel ainsana Iirimaad esindas :D – Vallo Prints, kes 2018 ka Laulasmaa Ultral jooksis ja muidu Iirimaal elab.

Stardipauk anti vihmasajus. Sättisime end Priiduga teise ritta, kohe eliitjooksjate taha. Lootus oli, et tuulega tõmbab kaasa (noh nagu mööda sõitva bussiga). Algus oli allamäge väikeste ülespoole põksude ja tasasustega. Esimesed 5 km 4:13-4:50 vahele. Ja siis jäi veel vaid 163 km. Algus läks kõik ladusalt. Tundsin, et füüsiliselt on kõik korras. Kartsin ainult allamäge jooksmist, sest see lõhub reiepealset ja kui terve ööpäev veel ees, siis ... Olin siiski ka selleks valmistunud ja allamäge tehnikat lihvinud. Usun, et see aitas  lõpuks kindlasti tulemusele kaasa (järgmisel päeval sai trepist omal jõul nii üles kui alla).

Raja profiililt oli näha (ja ka hoiatati), et esimene pool on killer ja teine pool lihtne. Et tuleks alguses jalgu hoida. No tegelikult oli lihtne ainult viimased 20 km, kuid seda ma siis veel ei teadnud. Plaan oli olla okei veel poole peal ja siis vaadata kui palju peale keerata saab. Ega väga tegelikult ei saanud võib etteruttavalt öelda. Lihtsalt ära ei kukkunud.

Esimene maraton

Esimene „maraton“ andis pildi ette millega tegemist on. Tõusu oligi palju, harjumatult palju. Muudkui rühid kepid käes mäest üles ja siis jälle alla. Enamus laskumist olid samuti väga suure negatiivse gradiendiga. Esimeses pooles proovisin neid siiski hooga joosta (kui palju lahtiseid kivikamakaid ei olnud), et reisi hoida. Pimedas oli selliseid laskumisi hooga joosta minu jaoks ulme oskus. Ei julgenud. Kohati ei olnudki nagu rada, lihtsalt turnisid kive mööda alla. Siiras imetlus kohalikele, kes just laskumistel kõvasti järgi võtsid. Kive oli palju ja igas suuruses. Sellist Laulasmaa pehmet metsarada oli väga vähe. Tossuvalikuga oli õige. Hoka One One Speedgoat 4 päästis paljust valust.

Esimene 40 km viisid ka raja kõrgemasse punkti. Umbes merepinnalt tuli tõusta pea 1400 m kõrgusele. Kui taimestik hõrenes, oli tuul väga tugev ning kividel hüplemine keeruline. Sellel ajal kui jooksusammu õhulennufaas on kandis tuul keha juba maandumispunktis kõrvale. Nii et pidi väga ettevaatlik olema. Ja siis tuli lumejoon. Alguses lumelaigud põõsaste all. Seejärel oli kõik juba valge. Ja mida edasi ronides seda talvisemaks muutus. Lõpus ronisime lumetuisus mööda nähtamatut rada tipu suunas. Seljas oli mul crafti lühikeste käistega särk ja T-särk ning käised. Ei olnud just selle ilma varustus. Tuli pisut auru juurde pressida, sest teada oli, et see hullus lõppeb üks hetk ära. Huuled kiskus küll kangeks, need tööd ei teinud.

Kui kõrgeim tipp võetud, siis hakkas alla poole turnimine. Kohati sai joosta, aga kohati oli nagu mööda Mustamäe järsku nõlva alla puude vahel ja mitte 25 meetrit vaid ikka pikalt. Aga jooksu ajal ei ole mõtet mõelda selle peale mis kaugemal kui järgmised sammud. Keskendud, sellele et võimalikult ökonoomselt ja samas ikkagi kiiresti liikuda ja järgmise sammu ajal sama fookus. Nii lõppevad lõpuks kõik tõusud ja laskumised. Esimene „maraton“ (42 km) oli u 5.20. Pole paha aeg arvestades kõike seda turnimist üles ja alla.

Teine maraton

Teisest „maratonist“ ma suurt midagi ei mäleta. Oli samasugune turnimine ja vahepeal sai ikka pisut joosta ka. Mäletan, vaid seda, et mõtlesin – ei tea kui palju peab tagasi hoidma või pingutama, et lõpus optimaalne oleks. Pingutasin niipalju, kui sisetunne ütles, et nüüd hakkab kõvasti üle kollase joone minema. Siis lasin tõusudel tempot alla. Sirged olid ainult nauditavad ja pimedas ei saanud laskumistel tempot teha.

Teine pool

Poolele maale (tegelikult 88 km chekpoint) jõudsin 12 tunni ja 3 minutiga. Plaanitult tegin seal pikema pausi, sõin sooja toitu ja kogusin jõudu. Paar minutit peale mind saabus ka Timmo, kes nägi küll hea välja (arvestades distantsi), kuid kurtis jalalihaste olukorra üle. Punktis olin kokku 21 min ja välja läksime Timmoga koos. Tuli meelde, et olin unustanud kellale akupanga taha panna. Hetkeks kahetsesin, kuid siis otsustasin, et ongi hea! Valges enam nagunii ära ei eksi ja siis puudub igasugune stressor, mis aega ja distantsi meelde tuletab. Jooksen oma jooksu just niihästi kui jaksan.

Timmoga koos läbisime mitu mägioja ja turnisime üles mitmest „künkast“. Koos jõudsime 100 km checkpointi, mis asus maailma väiksemas linnas – Hum´is. Hakkas valgeks minema. Ei tea palju seal maju oli, aga tänavaid ilmselt ei olnud, sest ühe teekese otsas oli viit – Hum 27.

Peale Humi oli järgmisse punkti u 17 km, 500 m tõusu ja 800 m laskumist. Ühel kivisel laskumisel tuli meil Timmoga vahe sisse ja sealt edasi jooksin taas üksi.

Raja teine pool on lihtne ... my a**!!! Kõige kurnavamad tõusud ja laskumised olid 121 ja 135 km vahel. Lihtsalt nonstop keppide najal üles mööda igasugu teid ja rajakesi. Ja allatulek ei olnud ka puhkus, vaid tuli pidurdada ning vaadata kuhu astud. Prod ilmselt panevad sellistest laskumistest ka täie p*****a alla. Nii, et arenguruumi on!

Lahtiseid kive ja nüüd ka kohati muda nii tõusudel kui laskumistel (mõni jupp oli siiski ka asfaldil). Joostavate laugete lõikude pikkus 1-2 km järjest. Vahepeal ka mööda väikese keskaegse linnakese taevasse viivat kivisillutist. Oli hommik, päike oli tõusnud, inimesed olid tänavatel ja elasid kaasa.

Viimane veerand

Kui 136 km checkpointi jõudsin, siis tundsin, et olen täitsa kapsas. Tundsin, et jalgades veel jõudu on, aga mootor töötab aurudel. Ja siin tuli appi eelnevate võistluste kogemus. Ultras on nii, et võid ühe võistluse jooksul mitu korda ära kustuda ja taastuda. Istusin pisut varjulises telgis, sõin ja jõin, tõmbasin korraks hinge. Tuletasin meelde, miks ma siia tulin. Tõusin ja jooksin edasi.

Punktides sõin valdavalt apelsine, banaani ja viigimarju. Hiljem ka puljongit ja mingi soolase küpsise. Iga u 10 km kohta oli mul kaasas üks Nutrendi endurosnack, geel mida olen pikalt kasutanud ja mulle see sobib. Jõin vett ja punktides colat (eelkõige kofeiini pärast, kuid tundus ka värskendav üks jahe mullidega lonks). Mingi hetk, ei mäleta kui kaugel see oli uurisin, et mitmes ma olen.  Oli just üks särtsakas laskumine võetud ning üle paisjärve tammi joostes järgmisesse punkti jõutud. Tuli välja, et 14-s! See teadmine andis nii powerit kui tahtejõudu juurde. Ei ole ju külavõistlus ja kes ei tahaks head tulemust kirja saada.

Peale 146-t km oli valdavalt allamäge ja joostav rada. Ilmsel selleks, et „mesikäpajooksu“ omad saaksid end rõõmsana tunda. Olid teised kõik raja sopaseks tallanud :D. Hakkasin järjes mööduma tagumise otsa kollase (vb ka rohelise ja sinise) raja jooksjatest. Päris pargirada see tee ka ei olnud. Ühel mudasel laskumisel möödusin mehest, kes oigas ja kelle jalga parajasti lahastati. Massiivne nahaalune verevalum oli paista. C`est la vie!

Aga inimesed raja ääres ergutasid ja plaksutasid ning ka need kellest möödusin elasid „punase raja omale“ kaasa - hull, kes juba pea ööpäeva jooksnud.

Viimasel paarikümnel kilomeetril suutsin lonkimise asemel täitsa põlve tõsta ja joosta, kuigi kurnatus ja palavus tahtsid mind selle mõttekuse osas ümber veenda.

Finiš

Viimasel kilomeetril nägin (taas kord) noort hispaanlast, kellele olin rajal korduvalt järgi jõudnud ja kes ikka ja jälle kiire keskmaajooksja sammuga minema putkas, siis vahepeal ilmselt pikalt jalutas. Ma ise olen rohkem selline diiselmootor - pöördeid liiga kõrgeks ei taha ajada, aga suudan pikalt vatte välja pressida :D. Peale seda kui ütlesin talle: „I see we will compete to finish!“ pani kutt sellise lauluga leekima, et ma ei hakanud oma ülekuumenenud dislat kokku jooksutama. Tõstsin küll tempot, aga pigem selleks, et lõpuks üle joone jõuda ja enam jooksma ei peaks.

Kuna mu Garmin oli tühi juba mitu viimast tundi, siis küsin kelleltki palju kell on. Sain vastuseks, et 15.12. Ei pidanud palju arvutama – 24 tundi sai täis alles 16.00.

See finiši järgne emotsioon, kui tead, et oled kõik mis vaja välja käinud ja enne kõike endale tõestanud, et suudad küll! See vist ongi see, miks selliseid hulluseid tehakse. Ja siis tead, et suudad tegelikult veelgi rohkem.

Tegelikult oli lahe jooks ja polnud hullu midagi kui enne trenni teha. Jooksu peal pilte ei teinud, sest eesmärk oli võistelda mitte turismi teha. Kuigi ka see on okei. Kõik oleneb ju mida sa tahad saada. Eestlase jaoks oli loodus hoopis teistsugune. Vahemere äärne loodus meeldib mulle väga. Seda tasub tulla kogema.

Kõigest ei jõua kirjutada. Kas tahab tuleb ja teeb ise läbi. Viimased jooksjad/kõndijad ületasid finišijoone üle 40 tunni peale starti. See on juba igale harrastusspordi sõbrale ka jõukohane! Natuke tahtejõudu, ettevalmistust ja kindel eesmärk ning rajale!

Finiš, „keel vestil“ sõna otseses mõttes – 23h11m59s

Toomas, Estonian Ultrarunners Team

14.04.19, Umag, Horvaatia

 

Eesti keel