Moosipirukad tõid Rain Vellerindile Vinnitsas 24-tunni jooksu võidu!

Rain Vellerind jagab oma võistlusmuljeid: "Mul õnnestus oma cv-sse kirjutada üks ultrajooksu võit! Ukrainas Vinnitsas toimunud 24h jooksus sain tulemusega 171,731km 14 mehe ja 5 naise konkurentsis esikoha. Võistlus oli kõrvaldistantsiks samas peetud Ukraina MV-le 48h jooksus. Seal oli natuke rohkem osalejaid. Koos 12h jooksuga, kus startis kaks jooksjat, oli osalejaid kokku umbes 50. Eelmisel aastal, nii nagu tavaliselt, toimus võistlus 40- kraadises palavuses. Häälestasingi ennast selliseks ilmaks, kuid igasugused ilmateated viitasid vihmale.

Vinnitsasse sõitsime Anneliga rongiga Odessast, kus ilm oli kolm päeva igati viks ja viisakas. Teel aga välgutas ja sadas. Vinnitsas oli ilm pilves, aga sajuta. Läksime võistluskeskust kaema, kus 48h omad juba uhasid. Ja ära tulles algas korralik padukas, mis kestis hommikuni. Hommikul tibas natuke inimlikumalt, aga üksikute pausidega sadas kella üheni öösel. Siis jäi kuivaks ja pidas lõpuni vastu. Startisin küll vihmakeebis, kuid esimese tunni järel loobusin sellest ning jooksin lõpuni Estonia kirjaga t-särgis. Vahepeal tilkus see vett, aga pärast kuivas jälle ära. Et öösel (kuivaga) langes temperatuur alla 5 kraadi, vaatasid kohalikud mind nagu ilmaimet.

Ring Rahvaste sõpruse pargis oli natuke üle 1,3 km pikk, millest umbes pool oli väga hea kvaliteediga sillutiskividest laotud pargitee ja teine pool tossu-sisse-pugema-maias peenike killustik. Vihmaperioodil vedasid korraldajad vesisematesse kohtadesse lisakärutäisi. Päris sile rada ei olnud. Vahepeal tuli paar meetrit mäest üles rügada, et siis teises kohas lasta end gravitatsioonil jälle alla kukutada. 

Enamusel võistlejatest oli oma telk. Et pidasin seda Eestist kaasavedamiseks liiga raskeks, siis mul seda polnud. Aga korraldajatel olid ka mõned oma telgid, millest üht madalat üheinimese kubrikut mulle lahkesti ta. Vedasin oma kraami sinna, saatsin Anneli linnaekskursioonile ja startisin. Esimesed tunnid püsisin 9.-10. kohal, siis hakkasin vaikselt tõusma. Õhtuks olin 6.-7. Hoogsal sammul kulgev valgevenelane seletas, et jookseb seda jooksu neljandat korda ja praegu tuleb vajutada, sest öösel on külm ja pime ja niikuinii korralikult joosta ei saa. Vajutagu terviseks, mõtlesin, ja jätkasin oma plaani, mis nägi ette, et hetkekski ei tohi joosta nö "punasesse". Kaheksa tunni järel kaotasin valgevenelasele neli ringi. 12 tunniks oli ta langenud teiseks ja jõudsin temaga samale ringile. Liider oli üks ring ees.

Kella üheks asusin võistlust juhtima. Vihm jäi järgi. Jätkasin ühtlases rütmis ja tund tunnilt hakkas edu kasvama. Olin välja arvestanud, et ühtlaselt 200 km kogumiseks tuleb 12 tunniga läbida 76 ringi. Tuli 73. Ja kuna koitma hakkas ka võiduvõimalus, otsustasin panustada sellele. Konkurendid vajasid üha rohkem ja pikemaid hingetõmbepause ja mulle see sobis. Tuli ainult kontrollida, et ise mitte liigsesse eufooriasse ei langeks ja tempovinti üle ei keeraks.

Tekkis mõte, et lahe oleks saada selline edu, et viimased tunnid võiks lihtsalt rahulikult jalutada ja ei peaks põdema, et keegi mööda jookseb. Õnnestus. Edu kasvas lõpuks 8,5-le ringile, so 10-11km. Ometi ootasin kuni 22h täis sai, sest kartsin, et kui juhtub mõni Peetri või Aivari-taoline konkurent, võib see lõpuspurdiga teha imesid. Tegelikult olin ikka väga läbi. Jalutasime Anneliga kaks tundi, võitlesin külmavärinatega, igalt poolt seest valutas. Konkurent osutus õnneks kiirkõndijaks. Vähendas vahet 6 km-ni, aga see oli arvestatud. 3. koha heitlus käis siia-sinna. Valgevenelane ja mõned nooremad poisid pidid lõpuks 60-aastasele kogemusele alla vanduma.

Söögipunkt oli kohalikus mõistes varustatud kahtlemata väga hästi, aga Laulasmaa Ultra ja Viimase Öö Unistusega ärahellitatule jättis asi soovida. Pakuti erinevaid putrusid, suppe, juustuleivakesi, mustsõstraid, kirsse, kurki, tomatit, datleid, rosinaid, šokolaadi, limonaadi, gaseeritud ja gaseerimata vett, kolme sorti teed, kohvi, jõujooki (mille kohta algul öeldi, et seda on igaühele ette nähtud üks tops!) ja kindlasti veel midagi, mis kohe meelde ei tule. Iseenesest tore loetelu, aga jama oli selles, et kõik need asjad olid saadaval korda mööda eri aegadel. Kui sooja söögiga on see normaalne, siis muid asju tahtnuks käeulatusse pidevalt, et oma menüü välja kujundada. Poest ostsin omale veel pepsit, tomatimahla, kartulikrõpse ja moosipirukaid. Kaasas olid mõned geelid ja paar pudelit jõujooki. Aga et nende kättesaamiseks tuli mudasel maal käpuli 50 cm kõrgusesse telki pugeda, jäi tarbimine kesiseks. Toitumisega läks üldse kehvasti. Kolm korda lõi põhja alt ära ja pidin vetsus käima. Isu ei olnud ja midagi ei püsinud sees. Õnneks olin jaanijärgsel nädalal end korralikult nuumanud. See vast päästis.

Kokkuvõttes jättis jooks väga meeldiva mulje. Korraldajad olid väga sõbralikud ja vastutulelikud. Kutsuti järgmisel aastal tagasi ja paluti reklaami teha. Anti vaikselt mõista, et tulevikus on plaan korraldada võibolla ka 6 või 10 päeva jooks. Kaasvõistlejatega suheldes reklaamisin muidugi jõudumööda meie Laulasmaa Ultrat ja Viimase Öö Unistust (meie selle talve valgevenelane jooksis seal 48h). Seega, kes ultras tulemust tahab ja normaalse vormi juures suhteliselt head kohta, minge Vinnitsasse! 12h arvestuses oleks saanud esikolmikusse mistahes tulemusega."

Fotol: Rain Vellerind Vinnitsas poodiumi kõrgeimal astmel 24-tunni jooksu võitjakarikaga (foto erakogu)

 

 

Estonian