Toomas Unt saavutas Rootsis raskel rajal 100 miili jooksus teise koha!

Andra platsen Toomas Unt, Estland, Estonian Ultrarunners Team

 

29. aprilli varahommikul kell 02.17 lõpetasin Rootsi väikelinnas Jonseredis oma esimese ametliku 100 miili jooksu. Kuidas ma sinna sattusin ja kuidas läks sellest annangi lühikese ülevaate.

 

Võistlusele registreerusin varakult. Kui sain selle aasta UTMB lühikese versiooni CCC kohta teate, et loosiga 2018. aastal ei kvalifitseerunud, siis otsutasin 2019. aastal täispikale minna. Selleks on aga vaja 15 ITRA punkti kokku saada kolme võistlusega (muidugi peab ka lõpuks loosiõnne olema). 5 punkti oli juba plaan võtta Laulasmaa Ultralt ja 4 punkti augustis Estonian Ultra Trail Race 125 km-lt. Puudu oli veel 6 punktine võistlus. Huvitava ja piisavalt väljakutsuva raja leidsin suhteliselt lähedalt Götheborgi linna külje alt, kus 28.-29.aprill toimus Aktivitus Trail Race. Võistelda sai 61 ja 161 km distantsil. Loomulikult valisin pikema.

 

Ettevalmistused sujusid hästi. Aasta alguse jooksumahud olid senisest suurimad. Väike tagasilöök oli tervisekontrollis ilmnendud madal hemoglobiini tase ja rauavaarud veres. Õppisin sellest, et mina oma toitumise juures pean sellistel koormustel ja suht intensiivse võistlusgraafiku puhul rauda lisaks võtma. Hakkasin seda tegema veebruarist ning Aktivituse alguseks oli verepilt korras (Hgb 142 ei ole just kõrge, kuid mulle pingutamiseks piisav tase).

 

Ettevalmistusele aitasid hästi kaasa treeningusse lisatud “mäetrennid” Mustamäe nõlvadel koos Kaido Vetevoo, Olle Rõugu ja Priit Valkuga ning kord nädalas saalitrennid ÜKE-ga ja EKE-ga Kaido juhendamisel. 

 

Viimased kaks nädalat kukutasin koormust ja mahtu hüppeliselt. Võistluse eelsel nädalal tegin neljal päeval vaid kolm 5km maastikujooksu selle varustusega, millega võistlesin. Jooksud viisin kella kuueks hommikul, sest võistlue start oli 05:00, mis meie kella järgi on 06:00.

 

Lennujaamas sai ka nalja. Kaasas oli mul loomulikult vaid üks seljakott (palju seda jooksuvarustust siis ikka on). Selles olid ka mu Black Diamond Z-poles jooksukepid, millest tõusumeetreid arvestades palju abi ootasin. Turvakontroli tüdruk ütles, et kui need ei ole arsti poolt välja kirjutatud, siis tema neid salongi lubada ei tohi, sest need on tömbid esemed, millega võib kehavigastusi tekitada … Ma ei hakanud ütlema, et mul on veel kaks rusikasse surutud tömpi eset, millega saan kehavigastusi tekitada. Ning neid ma pagasisse ei anna, kuid tänasin ja läksin maksin koti ära andmise eest 30 eur juurde. Ja siis veel tagasilendude jaoks 10 eur juurde. Etteruttavalt - tagasilennul oli kotist välja võetud 2 akupanka (ilusti paber asemele pandud selle kohta). Minnes need kellelegi ohtlikud ei olnud.

 

Tundsin end enne võistlust hästi. Kuna stardis ühtegi mulle tuntud nime ei olnud, siis seadsin endale vaikselt miinimumeesmärgiks poodiumikoha ning sihtisin startides ikka kõrgemat astet. Hoolimata mulle tundmatutest nimedest olid stardis kõik selgelt näha “vanad kalad” traili radadel ning teadsin, et kerge ei saa olema. Aga lonkima ma ju ei tulnudki! Teadsin, et eesmärgi saavutamiseks tuleb algusest peale hea tempoga liikuda, et esimese poole peal keegi ees suurt vahet sisse ei tee ning lõpus kõik niikuinii kannatavad. Võidab see, kes jaksab treenituse pealt psühholoogiliselt rohkem kannatada.

 

Laadisin oma Garmin fenix3 ka raja gpx faili (ilma milleta ma ilmselt finišisse poleks jõudnudki). Jõudes piisavalt vara kohale tegin eelmisel päeval ka väikese proovijooksu raja esimestel kilomeetritel. Rada tundus huvitav, tehniline ja raske. Eks see esimene tunne pidas paika lõpuni.

 

Stardis oli veel hämar, sooja ca 3-4 kraadi. Karge ja mõnus hommik. Rada oli tõhistatud punaste lintidega ning moodustas ühe suure ringi ümber Götheborgi linna. Edaspidine näitas, et kohati oli kilomeetrite pikkuseid lõike, kus märgistus oli kellegi poolt maha kistud.  Seda eriti linnatänavatel, kuid ka metsa-/matkaradadel. Lühemaid ja pikemaid eksimusi rajaga tuli mitmeid (kokku üle 2 lisa km). Kõigist eksimustest aitas rajale tagasi kella salvestatud rajakaart.

 

Rada ise oli väga huvitav. Minu jaoks esimene kord joosta Rootsi kaljusel pinnal. Lihtsustatult võiks öelda, et 166st läbitud kilomeetrist oli juurikate, kivide ja sopamülgastega singeltracki ca 100 km, ca 50 km oli erinevaid teid, kus sai joosta normaalselt ja ca 10 km ei olnud üldse mingit rada - täielik Berkeley style üle okastraatiga karjaaedikute ning samblasse kasvanud kivinõlvade!

 

Algusest peale hoidsin kohta esimese 4-5 seas, mis 25ks kilomeetriks sai positsiooniks esimese 3 seas. Keskmine tempo ei olnud kõrge, sest rada oli väga liigendatud ja pidevalt tuli hüpata üles-alla ja juurikate, kivide ning mudalompide vahel. Jalad sai märjaks kolmandal kilomeetril ja esimene ca 300 m eksimine kogu pundiga oli juba neljandal kilomeetril.

 

Joogi-söögipunktid olid kilomeetritel 13, 27, 40, 67, 81, 100, 127, 147 ja finišis 164km. See tähendas, et kaks pudelit tuli veega täita vaid peale kolmandat, kuuendat ja seitsmendat punkti. Iga liigne 0,5 kg on mitte vajalik koorem kaasa tassida.

 

Plaan oli võtta esimene maraton rahulikult ja mitte tunda kannatamist veel poole pealt. Peale teist ja enne kolmandat joogipunkti panin rajalt välja. Tuli ca 500 m lisajupp. Sel hetkel kolmandal kohal jooksnud tulevane võitja Fredrik Larsson jõudis mulle järgi ning järgmised paarkümmend kilomeetrit jooksime (ja eksisime rajakäänakutega) koos. Jäin tast maha ühel singeltrackil, kus ma hea hoo pealt vasaku jala suure varbaga ühte männijuurikat tabasin ning graatsilise “liblika” tegin (nagu võrkpallurid seda sööstu vist nimetavad). Kui ma seal juba seisin, siis praktilisuse aspektist otsustasin ka liigse vee välja lasta :) Edasi jooksin üksi. 

 

Poole maa peal (82 km) oli söögipunkt, kus pakuti ka nuudlisuppi. Selleks ajaks oli joostud 9h ja 17 min ning tõusumeetreid ca 2000. Enesetunne oli hea. Ladusin uued geelid vestitaskutesse, panin kella käe peale laadima (akupank käisesse), sõin korralikult ja sörkisin edasi. Punktis jõudsin järgi Andreas Petterssonile, kes oli langenud selleks hetkeks teiseks ja jooksis koos tempotegijaga (lubatud oli tempotegijatega joosta ja isegi omad  täiendavad toidupunktid). Ta väljus punktist enne mind, kuid sain ta (nemad) kätte u 105-l kilomeetril peale järgmist joogipunkti, mis asus kaunis botaanikaaias. Selleks ajaks oli jalg muidugi juba väsinud. Nägin, et ka tema pole enam värske. Otsustasin teda taktikaliselt pisut küpsetada. Hoidsin vahet u 50 m peal ja jooksin neil järgi. Sirgetel pani ta tempot juurde, mina hoidsin oma rütmi. Teadsin, et selline paugutamine võtab palju energiat. Tõusudel jõudsin alati järgi ja peale tõusu, kui tema tahtis veel kümmekond kõnnisammu teha, hakkasin mina kohe jooksma. Saavutasin soovitud eesmärgi! Andreas jättis vahe sisse ja varsti ei olnud neid enam tagasi vaadates näha.

 

127 km joogipunktis jõudsin endalegi ootamatult järgi Fredrikule, kes mind nähes sealt kohe jooksu pistis. Istusin ja tankisin ennast. Panin peale kileka, sest jahe hakkas. Tibutas vihma. Ja siis läks pimedaks ja hakkas sadama! Singeltrack, kohti puuduliku märgistusega, kaljud, muda, vihm ja viimased 35 km! Jooksin nüüd kogu aeg kepid käes, et pisut hoogu juurde anda, komistamisi vältida ning libedatel laskumistel paremat tuge saada. Ootamatult hea haakumine oli keppidel ka kaljusel pinnal. Tempo langes oluliselt. Ka metsasirgetel/laudteedel oli see isegi 7min/km ja rohkem. Näha oli vaid järgmist linti. Kui  ka seda ei näinud, siis vaatasin kella pealt kuhu suunas peab jooksma (valdavalt siiski mööda radu).

 

Vahepeal hakkas ka kell kaljude vahel “villast panema” ja näitas, et rada lähebki mööda järsku kaljuseva otse üles. Kuna märgistust ei olnud mõnda aega näha olnud ja selliseid 30+ % tõuse oli ennegi, siis hakkasin turnima. Mõne minuti pärast sain siiski aru, et ei ole see värk õige. Läksin mööda rada tagasi ning leidsin õige teeotsa. Jätkasin. Vaatasin üle õla, kas pealampe pole näha. Korra arvasin, et juba on hallukad! Märgistuslintidel olid helkurtäpid. Valdavalt rippusid need vertikaalselt, kuid kohati ka okstel horisontaalselt. Jooksen mööda rada ja näen paremal ees kahte täppi. Jõuan lähemale ja näen täppide kohal sarvi! Pime mets, sajab. Mida f*kki! Kui olin jõudnud umbes paari meetri kaugusele, siis hüppas kitsesokk püsti ja pani jooksu. Kergem hakkas, ausalt öeldes!

 

Viimane kontroll/joogipunkt. 147 km. Olin viimase lõigu liikunud väga aeglaselt. Liiga aeglaselt. Vahetult enne punkti sisenemist näen Andrease pealempi endast sadakond meetrit tagapool. Hindan kiiresti olukorda - vett peaks jätkuma lõpuni, süüa pole enam mõtet, kaks geeli järgi. Hõikan ainult oma numbri ja jooksen edasi. Järgi kostuvad hüüded: “Are you sure you don’t want to rest?!”. Tahaks hüüda, et muidugi tahaks puhata, aga on olulisemaid asju praegu …Singeltrack, üles/alla, muda, kivid ja juurikad. Otsin igale sammule keppidega tuge. Kohati kergliiklusteed. Tõstan tempot. Jälgin sageli üle õla - ega pealampi ei paista. 160s kilomeeter, 161ne kilomeeter … tean, et kohe on läbi. 163s kilomeeter, 164s kilomeeter. Pealampi ei paista. Kergem hakakab!165s kilomeeter. Ikka veel singeltrack! No palju mul siis lisakilomeetreid kogunes?! 166s kilomeeter. Läbi metsa paistab valgus! Järsust laskumisest keppide toel alla ja paistab tuttav stardi/finiši ala. Viimased meetrid asfaldil ja ongi läbi!

 

Minu esimene 100 miler. 20h17min. Teine koht. 166,4 km ja 3900 tõusumeetrit. 

 

Tossud: inov-8 trailtalon 235; sokid: inijnji ultra trail; sääred: CEP; püksid: CEP; seljas: 2xT-särk (Haanja 100 särk tõi edu;)) ja Gore käised; kindad: inov-8; Ultimate Direction SJ Ultra Vest ja kilejope; Black Diamond Z-poles jooksukepid; vitamiinid ja mineraalid: Nutrifii; geelid: Nutrend.

Esimene Fredrik Larsson 20h 50min.

Teine mina 21h 17min.

Kolmas Andreas Pettersson 21h 23min.

Ajalimiiti 30h jõudis 11 võistlejat.

 

6. nädala pärast on Laulasmaa Ultra. Olen valmis!

 

Fotol: osalejad stardis, ultrajooksja Toomas Unt on vasakult kolmas (sinise särgi ja kollase vestiga)

 

https://trailrunningsweden.se/alla/nyheter/loparna-tog-revansch-pa-aktivitus-trailrace/

 

Vaata videosid jooksu kohta siit:

Aktivitus Ultra rajaga tutvumine (autor Toomas Unt)

 
Super, Toomas! Õnnitleme!

 

 

Estonian